Kuidas kirjutada stsenaariumi?

Mis on stsenaarium?

See sisaldab teavet tegelaste kohta, näitlejate öeldud repliike ning juhiseid tegevuspaikade, kujunduse ja muude üksikasjade kohta, mis võimaldavad autori idee ellu viia.

Stsenarist peab tundma teksti kirjutamise ja korrektse vormistamise reegleid, kuid eelkõige peab tal olema hea loo idee.

Panime kokku põhjaliku juhendi selle kohta, kuidas stsenaariumi kirjutada.

Stsenaariumi ülesehitus — alus

Iga stsenaarium põhineb läbimõeldud narratiivsel struktuuril ja tehnilistel elementidel, mis võimaldavad seda praktikas teostada.

Loo struktuur

Igal kompositsioonil peab olema algus, keskosa ja lõpp. Aristotelese enam kui 25 sajandit tagasi sõnastatud reegel kehtib tänapäevani ja on jäänud peaaegu muutumatuks. Sama põhimõte kehtib ka stsenaariumi kirjutamisel:

• algus ehk esimene vaatus, mida nimetatakse enamasti ekspositsiooniks — lugeja või vaataja juhatamine loo ja meeleolu sisse ning peategelase tutvustamine. Oluline on, et vaataja suhestuks tegelasega emotsionaalselt, näiteks tunneks tema vastu sümpaatiat või kaastunnet;
• keskosa:
  ✓ esimene pöördepunkt — tegevuse käivitumine; tegelasel peab olema eesmärk või ülesanne, mida täita;
  ✓ teine vaatus ehk vastasseis — peategelase püüdlused ning võitlus tegelikkuse ja teiste tegelastega;
  ✓ teine pöördepunkt — olukorra ümberhindamine, mõistatuse lahendamine ja võitluse lõpp;
• lõpp ehk kolmas vaatus, mida nimetatakse ka finaaliks — tegelaste saatuse kokkuvõte; peategelane avastab enda või maailma kohta mõne olulise tõe.

Tehnilised elemendid

Stsenaariumi loomisel tuleb meeles pidada ka kahte olulist ülesehituselementi, mis annavad sinu idee elluviijatele täpsed juhised:

• tegevusjuhised ehk didaskaalid — juhised ja selgitused sobiva kujunduse ning meeleolu loomiseks, sealhulgas kirjeldused kõneviisi, tegelaste välimuse, ümbruse ja rekvisiitide kohta;
• dialoogid — tekstis esinevate tegelaste öeldud repliigid.

Kuidas kirjutada stsenaariumi? 3 olulist etappi

Stsenaariumi kirjutamine on protsess, mida tasub jagada etappideks: ideest kokkuvõtte ja lõpliku versioonini.

Loo idee

Iga stsenaariumi alus on idee. Kui sul on juba huvitav lugu mõttes — suurepärane. Kui mitte, kuid soovid stsenaariumikirjutamise maailma siseneda, leiad altpoolt mõned järeleproovitud viisid inspiratsiooni leidmiseks.

1. Analüüsi oma pere ja sõprade lugusid – need peidavad sageli tugevaid emotsioone ja dramaatikat, millest võib saada kaasahaarava stsenaariumi alus. Sellisel juhul hoolitse tegelaste anonüümsuse eest ja märgi, et igasugune sarnasus päris sündmuste või inimestega on juhuslik.
2. Leia inspiratsiooni maailma tegelikest sündmustest – nii päevakajalistest kui ka ajaloolistest. Kohalik meedia, arhiivid ja veebipõhised infoallikad on suurepärased inspiratsiooniallikad. Sa ei pea piirduma tänapäevaga — näiteks „Titanic” põhineb enam kui sajandi eest toimunud sündmustel.
3. Uuri kirjandust – romaanid, reportaažid ja elulood sisaldavad sageli valmis motiive, mida saab loominguliselt ümber töötada. Kui soovid kasutada konkreetset lugu, pea meeles õiguslikke küsimusi — ekraniseeringuks on vaja autoriõiguste omaniku luba.

Kokkuvõte

Enne stsenaariumi täisversiooni kirjutamist pane lugu paika kolmes lühivormis: logline, sünopsis ja treatment.

Pärast logline’i loo sünopsis ehk lühike ajaline kokkuvõte, mis on jaotatud vaatusteks ning sisaldab igas vaatuses kahte olulist pöördepunkti.

Seejärel tööta välja treatment ehk süžee üksikasjalik kirjeldus. Pane kirja süžeepöörded, sündmuste järjekord, tegelastevahelised suhted, nende motivatsioonid ja konfliktid. Jäta dialoogid välja — lisada võib ainult võtmetähtsusega tsitaate.

Stsenaariumi tegelik kirjutamine

Idee ja esialgne plaan on olemas — nüüd on aeg asuda stsenaariumi kirjutama ehk arendada valmis skeletist välja täielik stseenide ja dialoogide struktuur.

Pea meeles mõnda põhimõtet:

• nimeta kõik tegelased;
• kirjuta tegevusjuhised lühidalt ja konkreetselt (ära kirjuta, et „päike on juba silmapiiri taha kadunud ja taevas muutub üha tumesinisemaks”, vaid ütle, et läheb pimedaks);
• kirjuta olevikuvormis;
• jaga sündmused stseenideks — iga tegevuskoha vahetus tähendab uut stseeni;
• kirjelda ainult seda, mida on näha ja kuulda (ära kirjuta, mida tegelane mõtleb).

Sa ei pea alustama suurejoonelisest avastseenist. Kui sinu jaoks on kõige olulisem lõpp ja see, mis tegelast ees ootab, kirjuta kõigepealt viimane stseen ning loo seejärel pildid, mis selleni viivad.

Stsenaarium — näide

Allpool on lühike näidisstseen, mis näitab, milline näeb välja korrektselt vormistatud stsenaarium.

Milline näeb välja filmistsenaarium — vormistus

Pea meeles mõnda olulist vormistusreeglit.

1. Kasuta Courieri või Courier New’ fonti suuruses 12 pt.
2. Fondi suurus peab kogu stsenaariumi ulatuses olema ühesugune.
3. Kasuta ühekordset reavahet.
4. Tiitellehel peab olema keskele joondatud pealkiri. Autori nimi ja kontaktandmed paiguta lehe alumisse ossa.
5. Leheküljenumbrid paiguta paremale üles. Nummerdamist alusta teisest leheküljest.
6. Tähista iga stseen vasakult joondatud pealkirjaga, mis on kirjutatud suurtähtedega. Pealkirjas peavad sisalduma täpse tegevuskoha ja aja andmed, näiteks INT. või EXT.
7. Paiguta tegevusjuhised stseenipealkirja alla ja kirjuta need vasakult paremale.
8. Kirjuta tegelaste nimed suurtähtedega, eriti tegelase esmakordsel ilmumisel, rea keskele. Sulgudes võib esitada ligikaudse vanuse. Dialoog paikneb lehe keskosas, vasakust ja paremast servast umbes 4 cm kaugusel.
9. Kui dialoogi kohta on vaja anda juhis, kirjuta see tegelase nime alla sulgudesse ja paiguta keskele.

Stsenaariumis on teksti vormistusel oluline roll. Eelkõige näitab see lugejale, kas tegemist on professionaali või algajaga. Reeglite eiramine võib viia selleni, et stsenaarium lükatakse tagasi juba pärast esimese lehekülje lugemist.

Isegi kui sinu lugu sobiks huvitava filmi aluseks, ei pruugi keegi selleni jõuda. Filmimaailmas otsustab just vorm sageli selle, kas lugu üldse läbi loetakse. Üldlevinud rusikareegli järgi vastab üks stsenaariumi lehekülg ligikaudu ühele minutile ekraaniajale.