Narratiiv – mis see on ja millised on selle tüübid?
Igal proosateosel peab olema jutustaja, kes räägib sündmustest oma vaatepunktist. Romaani autor otsustab, kelle sellesse rolli määrata ja kuidas oma lugu lugejatele edastada. Kirjanduses eristatakse mitut laialt kasutatavat narratiiviliiki ning eri tüüpi jutustajaid, keda liigitatakse nende rolli järgi romaanis. Millised on eri jutustamisstiilide omadused ja milline neist valida romaani kirjutamisel?
Mis on narratiiv?
Narratiiv on sündmuste kujutamise viis kirjandus- või filmiteoses, mis hõlmab jutustaja vaatepunkti, loo stiili ja ülesehitust.
Selle ülesanne on edastada lugejatele teose süžee ja esitleda kujutatud maailma. Jutustaja on seevastu autori loodud väljamõeldud isik, kes kirjeldab sündmuste käiku.
Edastamisviis mõjutab teose mõistmist ja hilisemat tõlgendamist, mistõttu tuleks jutustaja ülesehitus kohandada proosateose stiiliga.
Proosa levinumad narratiivitüübid
Narratiivi traditsioonilises käsitluses eristatakse kõige sagedamini kolme tüüpi, mis erinevad kasutatava grammatilise vormi poolest:
- esimese isiku narratiiv,
- teise isiku narratiiv,
- kolmanda isiku narratiiv.
Olenevalt valitud narratiiviliigist võib jutustajal olla sündmustest suurem või väiksem ülevaade ning mõnikord võib ta olla ka üks romaani tegelastest.
Esimese isiku narratiiv
Esimese isiku narratiivis on jutustaja sündmustes osaleja ja räägib loo oma vaatepunktist, kasutades asesõna „mina”. Tema teadmised piirduvad ainult tema enda kogemustega.
Nii pääseb lugeja ligi tegelase emotsioonidele, tunnetele ja mõtetele ning võib sattuda otse sündmuste keskmesse – seda ei võimalda sageli teised jutustamisviisid. Tegelikkust esitatakse aga alati subjektiivselt ja teiste tegelaste mõtteid ei ole võimalik näha.
Esimese isiku narratiivi kohtame kõige sagedamini memuaari või päeviku vormis teostes, aga ka ühiskondlikes romaanides, kriminaalromaanides, fantaasiakirjanduses ja mujal.
Selles narratiivivormis võib autor kasutada olevikuvormi („Ma väljun majast ja hakkan ringi vaatama”) või minevikuvormi („Olin nii väsinud, et jäin mõne minuti pärast magama”). Esimeses isikus minevikuvormis jutustamist kohtame näiteks Charles Bukowski romaanis Naised, olevikuvormi kasutas aga Suzanne Collins romaanis Näljamängud.
Teise isiku narratiiv
Teise isiku narratiivis saab romaani peategelaseks lugeja ning jutustaja pöördub tema poole isikuliste asesõnadega, nagu „sina” ja „sind”: „sa astud tuppa ja valgus pimestab sind”, „sa oled väsinud ja heidad magama”.
Nii kaasatakse lugeja süžeesse, kuigi ta ei tea, kuhu lugu liigub, ega saa samal ajal avastada teiste tegelaste emotsioone.
See on kõige harvemini kasutatav narratiiviliik, mida valitakse tavaliselt lühivormide, näiteks novellide jaoks. Seda on kasutanud muu hulgas Viktor Pelevin teoses Lapsepõlve ontoloogia.
Kolmanda isiku narratiiv
Sel juhul jutustab jutustaja süžeed niinimetatud nähtamatu vaatleja või tegelase vaatepunktist, kuid mõlemal juhul on tegemist välise jutustajaga.
Nii on võimalik saavutada laiem kontekst – tegelaste mõtteid edastatakse sageli vabakaudse kõne vormis ning jutustaja teadmised ei pea piirduma peategelasega.
Kolmanda isiku narratiiv muudab tegevuse dünaamilisemaks ja võimaldab sündmuste või tegevuspaiga järske muutusi, et esitada teiste tegelaste läbielamisi. Sellistes romaanides saab lugeja tutvuda kõigi tegelaste saatusega ning samal ajal sündmustest distantseeruda, tajudes neid vaid välise vaatleja vahendatud loona.
Kolmanda isiku narratiivis kasutavad autorid minevikuvormi, nagu Agatha Christie kriminaalromaanis Mõrv Orient Expressis, või olevikuvormi, mida näeme Hilary Manteli teoses Wolf Hall.
Kuidas jutustajatüüpe ära tunda?
Lisaks eespool nimetatud isikupõhistele narratiiviliikidele on olemas ka teisi liigitusi, milles jutustajat määratletakse tema teadmiste ja romaanis täidetava ülesande põhjal. Mille poolest need tüübid erinevad?
Jutustaja ja tema teadmised
Jutustaja teadmiste ulatuse järgi eristatakse proosateostes:
- kõiketeadvat jutustajat – tal on sündmustest piiramatu ülevaade, ta tunneb kõigi tegelaste väljaütlemata mõtteid, teab minevikku ja tulevikku, kommenteerib sündmusi ning hindab neid (nt Leo Tolstoi Sõda ja rahu);
- piiratud teadmistega jutustajat – ta on seotud ühe või mitme tegelasega ning tema teadmised piirduvad nendega (nt George Orwelli 1984).
Jutustaja ja tema roll romaanis
Sõltuvalt jutustaja funktsioonist teoses võib eristada kolme jutustajatüüpi:
- esimese isiku jutustaja – aktiivne tegevuses osaleja, kes jutustab oma vaatepunktist;
- personaalne jutustaja – esitab lugu ühe tegelase silmade läbi, olemata ise jutustaja;
- autoriaalne jutustaja – jutustab kommentaatori või vaatleja positsioonilt, ei osale sündmustes, kuid kommenteerib neid.
Muud narratiiviliigid
Lisaks proosatekstides kasutatavatele põhilistele jutustamisviisidele leidub ka vähem levinud vorme, mida autorid oma teostes kasutavad.
Näiteks on huvitav võte käitumuslik narratiiv, mis piirdub väljastpoolt jälgitava kujutamisega ega tungi tegelase emotsioonidesse. Jutustaja kirjeldab tegelaste žeste, ütlusi ja käitumist objektiivselt. Sellist stiili kohtame näiteks Ernest Hemingway novellis Mäed nagu valged elevandid.
Mõnes romaanis kasutatakse ka epistolaarset narratiivi, mis põhineb kirjade, päevikute või muude dokumentide esitamisel. Sellisel juhul juhib esimeses isikus kirjutatud tekst lugejat läbi teose süžee. Tavaliselt kombineeritakse seda tüüpi narratiivi mõne teisega, nagu Goethe teoses Noore Wertheri kannatused.
Teine narratiiviliik võib olla kollektiivne narratiiv, mille puhul jutustab lugu kollektiivne „meie” – näiteks terve kogukond või tegelasrühm, mitte üks jutustaja. Seda jutustamisviisi kasutatakse teoses Meie, Zoo jaama lapsed, mille autor on Christiane F.
Huvitav võimalus on ka teadvuse voolu narratiiv, mis kujutab tegelase sisemisi mõtteid ja emotsioone kaootiliselt, sageli ilma selge loogika ja kirjavahemärkideta, et edasi anda mõtlemise loomulikku kulgu. Seda kohtame näiteks Marcel Prousti sarjas Swanni poolel.
Milline narratiiviliik valida?
Konkreetse narratiiviliigi valik sõltub eelkõige autorist ja sellest, millist romaani ta loob.
Kriminaalromaanides, kus on vaja esitada sündmusi eri vaatepunktidest, tasub valida kõiketeadva kolmanda isiku jutustaja. Seevastu ühiskondlikes romaanides, kus tähtsamad on tegelaste emotsioonid ja mõtted, võib parem valik olla esimese isiku narratiiv või personaalne jutustaja.
Kirjanikud ei vali väga sageli ainult üht narratiivimudelit, vaid ühendavad ühes teoses mitu tüüpi, luues niinimetatud segatud narratiivi, või kasutavad mitme jutustajaga narratiivi. Nii on palju lihtsam esitada lugu eri vaatepunktidest ja säilitada samal ajal oma isikupärane stiil.
Kokkuvõte
- Narratiiv on kirjandusteose jutustamisviis; jutustaja esitab teose süžee ja juhib lugejat läbi loo.
- Eristatakse kolme põhilist narratiiviliiki vastavalt kasutatavale grammatilisele vormile: esimese, teise ja kolmanda isiku narratiiv.
- Kõiketeadval jutustajal on süžee ja tegelaste kohta täielikud teadmised, piiratud teadmistega jutustaja teab aga ainult seda, mida teab temaga seotud tegelane.
- Jutustajaid liigitatakse ka nende rolli järgi romaanis: esimese isiku jutustajaks, personaalseks ja autoriaalseks jutustajaks.
Lisa kommentaar