Keele- ja väljendusstiilid: liigid ja iseloomustus

Mis on keelestiil?

Teksti sidusus saavutatakse eri elementide sobiva kooskõla abil. Nende hulka kuuluvad:

• süntaks (lausete ülesehitus — lihtsad või ka mitmest osalausest koosnevad laused);
• sõnavara (sõnade valik, näiteks terminid, moesõnad või kõnekeelsed väljendid);
• sõnamoodustusvahendid (näiteks hellitus- ja suurendusvormid ning sõnaühendid);
• morfoloogilised (näiteks arhaismid ja neologismid) ning foneetilised vahendid (näiteks onomatopöa, alliteratsioon ja riim).

Väljendusstiil ehk kindel ülesehitus annab tekstile konkreetse stilistilise kuju. See võimaldab täita teatavaid, sageli väga täpselt määratletud funktsioone.

Keelestiili valik ja sellest tulenev vajadus tekst õigesti üles ehitada sõltub kindlatest teguritest, näiteks:

• olukorrast, milles autor viibib;
• väljenduse teemast;
• sihtrühmast ehk adressaadist;
• kommunikatiivsest eesmärgist;
• autori isiklikest eelistustest (ilumeelest ja keeletundlikkusest);
• moest ehk konkreetsele ajastule iseloomulikust keelest.

Millised keelestiilid on olemas?

Nüüd tead, et keelestiile iseloomustab kindel vorm, mis aitab täita konkreetseid funktsioone ja jõuda sihtrühma ehk adressaadini. Tutvu nüüd neist kõige olulisematega.

Kõnekeelne stiil

Valdav osa suulisest suhtlusest toimub kõnekeelses stiilis (erandiks võivad olla näiteks kohtukõned). Lisaks kasutatakse seda paljudes kirjalikes žanrites: kirjades, päevikutes ja e-kirjades, sageli ka blogides. Õpime selle loomulikult selgeks, sest puutume kõnekeelega kokku juba esimestest elupäevadest.

Selles stiilis kasutatava sõnavara võib jagada järgmiselt:

• emotsionaalselt neutraalne sõnavara (kõik, mis meid ümbritseb);
• ekspressiivsed väljendid (näiteks humoorikad või familiaarsed sõnad ning vandesõnad).

Kõnekeelses stiilis on lubatud kasutada:

• fraseologisme (näiteks „mul on juhe koos”, „viskas üle”);
• kordusi (näiteks „igal pool ainult see roheline ja roheline”, „kevad on ereda roheluse aeg”);
• reeglitevastaseid, keerukaid või nn anakoluute — moonutatud ja vigaseid lausekonstruktsioone (näiteks „kõigepealt suri koerake ära ja siis tema perenaine”);
• ellipseid — lauses iseenesestmõistetavate osade ärajätmist (näiteks „mina kuulan rokki, abikaasa klassikat”).

Ametlik stiil

See on eri asutustele või neid esindavatele inimestele iseloomulik väljendusstiil. See on kõnekeelse stiili järel üks kõige levinumaid stiile.

Ametlikul stiilil on kaks alaliiki:

• kantseleistiil — ametlikud dokumendid (ametikirjad, lepingud, protokollid, meeldetuletused, kaebused, avaldused, elulookirjeldused ja CV-d);
• õiguskeel — normatiivaktid (põhiseadus, seadused, määrused, juhendid ja dekreedid).

Neid väljendusvorme iseloomustavad eelkõige:

• standardiseeritus:
  • mallipärane ülesehitus (sageli blanketid ja taotlused),
  • skemaatiline sõnavalik,
  • kindlate fraaside kasutamine (näiteks „lugupeetud härra/proua”, „lugupidamisega”),
  • lubatud laenud ja kinnistunud bürokraatlikud väljendid;
• täpsus:
  • üheselt mõistetavad terminid,
  • lühikesed teated,
  • vähesed või üldse puuduvad epiteedid,
  • emotsionaalsuse ja kujundlikkuse vältimine,
  • jaotus lõikudeks, paragrahvideks ja punktideks;
• direktiivsus:
  • käsud,
  • keelud,
  • load;
• isikupäratu väljendusviis:
  • isikuta verbivormide kasutamine (näiteks „teatatakse”, „on täidetud”, „palutakse”),
  • tegevuste väljendamine ainsuse kolmanda isiku vormis (näiteks „Kohus jätab otsuse jõusse…”),
  • adressaadile viitamine sageli asesõnaga „kes” (näiteks „Kes rikub käesolevat korda…”).

Teksti päisesse ja allkirja juurde lisatakse sageli templid, mis annavad dokumendile ametliku jõu.

Informatiivne ja publitsistlik stiil

Nende eesmärk on edastada teavet kindlate sündmuste kohta. Informatiivset stiili iseloomustab ainult kontrollitud info kasutamine, mida tuleb esitada lühidalt, kuid samal ajal üksikasjalikult. Autor peaks väljenduma:

• isikupäratult;
• erapooletult;
• mallipäraselt;
• vähese emotsionaalsusega.

Publitsistlik stiil võimaldab kasutada pikemaid vorme, nagu feljeton, artikkel, essee ja reportaaž. Siin on lisaks infole oluline ka tõlgendus, hinnang ja kommentaar. Autor võib avaldada oma arvamust ja püüda lugejaid mõjutada. Lubatud on:

• mitmekesiste keeleliste vahendite kasutamine;
• kõnekeelse, teadusliku ja isegi kunstilise stiili ühendamine;
• ekspressiivsus;
• emotsionaalse varjundiga sõnade kasutamine.

Teaduslik stiil

Valdkondade ja metoodikate mitmekesisuse tõttu on selle stiili iseloomulik tunnus heterogeensus. Levinumad teadustekstid on artiklid (püstitatud tees → arutluskäik), uurimused (konkreetse teema käsitlus kindlast vaatenurgast) ja ettekanded (algselt kirjalikud, seejärel suuliselt esitatavad tekstid).

Teaduslikul stiilil on kaks alaliiki:

• teoreetilis-teaduslik stiil — spetsialistidevahelist suhtlust iseloomustavad:
  • paljud erialasõnad ja teadusterminid,
  • mitmest osalausest koosnevate lausete ülekaal,
  • objektiivsed lähtekohad, mis eeldavad sageli umbisikuliste lausete kasutamist;
  • ekspressiivsete elementide puudumine,
  • väljendid, mis osutavad autori distantsile või ebakindlusele (näiteks „Võib oletada…”);
• populariseeriv teadusstiil — spetsialistide ja võhikute suhtlust iseloomustavad:
  • info esitamine tavalugejale arusaadavas keeles,
  • ajakirjanduslikele või isegi kunstilistele tekstidele iseloomulike väljendite kasutamine,
  • metafooride, võrdluste ja kirjelduste kasutamine, mis aitab teemat mõista.

Kunstiline stiil

Autorid võivad kasutada mitte ainult mitmesuguseid stiilivõtteid ning rikkalikku ja kujundlikku sõnavara, vaid ka luua täiesti uusi sõnu või sõnaühendeid.

Lubatud on:

• keelevead;
• keelestiililised võtted (näiteks arhaismid, kõnekeelsused ja teaduskeele jäljendamine);
• teistesse keelestiilidesse kuuluvad sõnad.

Isiklik keelestiil

Mõnikord võimaldab väljendusstiil teksti autori ära tunda. Tavaliselt on see seotud kindlate väljendite kasutamise, stiili kujundavate elementide või iseloomuliku lauseehitusega. Need võtted on omased eelkõige kirjandusžanridele, näiteks luulele, kuid ka esseedele ja feljetonidele.

Võimalus tuvastada autor tekstinäidete põhjal on kunstilise loomingu puhul kahtlemata suur eelis. Väljaspool seda on isikliku stiili kasutamine tavaliselt üsna piiratud. Erineva content’i loomine, eriti kliendi konkreetse tellimuse alusel, nõuab rangete nõuete (näiteks SEO) järgimist, et saavutada kindlad eesmärgid. Sellises olukorras on esmatähtis teksti tõhusus, mitte autori individuaalne keelestiil.

Stiililine kooskõla — kuidas vältida stiilivigu?

Kui sinu ülesanne on luua kindlas keelestiilis tekst, ei piisa ainult selle omaduste tundmisest — järgida tuleb ka stiililise kooskõla põhimõtteid. Tänu sellele on tekst sidus, ühtlane ja kindlas stiilis, mis suurendab tõenäosust, et lugeja seda õigesti mõistab.

Kui soovid vältida vigu, mis võivad põhjustada kommunikatsiooniprobleeme, pea meeles kolme põhimõtet:

1. kohanda kasutatavate sõnade stiil väljendusega (näiteks informatiivses ja publitsistlikus stiilis tuleks vältida emotsionaalsete kõnekeelsete väljendite — eufemismide, kolokvialismide, ekspressiivsete sõnade ja vandesõnade — liigset kuhjamist);
2. hoia lauses kindlat stiili ning ÄRA SEGA eri stiilidele kuuluvaid sõnu (näiteks võib ametliku stiili kasutamine vahetus suhtluses mõjuda arusaamatult);
3. kasuta keelelist stilisatsiooni ainult põhjendatud juhul (näiteks arhaismide eesmärk on viidata kindla ajastu stiilile; muul juhul on vananenud sõnade toomine kõnekeelde täiesti tarbetu).