Kuidas kirjutada kõnet? Samm-sammuline juhend
Oskus pidada huvitavaid ja sisukaid kõnesid on tänapäeva maailmas üks hinnatumaid võimeid. Kas kadestad inimesi, kes tunnevad end laval vabalt ja oskavad rääkida nii, et neid tahetakse kuulata? Hea uudis on see, et keegi ei sünni suurepäraseks kõnelejaks. Heade esinemiste taga on tavaliselt põhjalik ettevalmistus. Vaata, kuidas kirjutada ideaalne kõne.
Mis on kõne?
Kõne on avalikkuse ees esitamiseks ette valmistatud suuline tekst. Selle peamine eesmärk on väljendada kõneleja arvamust ja veenda kuulajaid teatud seisukoha õigsuses.
Kõnedega puutume sageli kokku – nii konverentsidel kui ka perekondlikel tähtpäevadel või muudel pidulikel sündmustel.
Hea kõne peaks kuulajaid kutsuma esile teatud reaktsioone. Samuti peab see innustama neid konkreetses küsimuses seisukohta võtma.
Kuidas valmistada ette hea kõne?
Kuigi kõne kuulub suulise eneseväljenduse vormide hulka, tuleb enne selle esitamist koostada ettekande kirjalik tekst.
Enne töö alustamist pead arvestama mõne olulise asjaoluga:
- mõtle, kellele soovid oma kõne suunata – see aitab valida keele ja sõnavara, mis sobivad kuulajatega ideaalselt; pea meeles Sokratesele omistatud mõtet: „Kõneleja mõõdupuu ei ole see, kes räägib, vaid see, kes kuulab”;
- mõtle läbi kõne eesmärk – selleks võib olla näiteks publiku huvitamine mõne teema vastu või nende veenmine oma seisukohta muutma;
- anna koostatavale kõnele selge ülesehitus – põhjenda iga esitatud väidet sobivate ja loogiliste argumentidega.
Eespool käsitletud teemade põhjalik läbimõtlemine on oluline samm tähelepanuväärse kõne loomiseks. Uuri, kuidas kirjutada kõne, mis suudab „rahvahulki kaasa haarata” nii sisuka sõnumi kui ka köitva esitlusvormiga.
Kuidas kirjutada kõnet? Kõne ülesehitus
Head kõned koostatakse tavaliselt kindla skeemi järgi. Enamasti koosneb ettekanne järgmistest osadest:
- pealkiri – see peab olema asjalik, kuid samal ajal intrigeeriv ja publiku tähelepanu köitev;
- tervitus – lühike ja viisakas kõne algus, mis sobib sündmuse ja olukorraga, näiteks „Head õpilased!” või „Tere päevast, head kuulajad!”;
- sissejuhatus – kõne avav osa; see on ideaalne koht probleemi üldiseks tutvustamiseks ja kuulajate huvi äratamiseks;
- arendus – osa, milles tutvustatakse üksikasjalikult teema olemust ning käsitletakse väiteid, argumente ja vajaduse korral ka vastuväiteid;
- lõpetus – kõne kokkuvõte koos järelduste ja lõppjäreldusega.
Nii palju teooriast. Aga kuidas kirjutada kõnet praktikas? Tutvu mõne praktilise soovitusega.
Sissejuhatus – kõne edu võti
Hea sissejuhatus on nagu toote pakend – see peab kutsuma kogu sisu „lahti pakkima”. Alustada võib tsitaadi, nalja, küsimuse või looga – millegagi, mis haarab kuulajad kohe kaasa.
Üldiselt toimib hästi ka põhimõte, mille kohaselt „kõne lõpp peab asuma võimalikult alguse lähedal”. Kõne alustamine selle lõpptulemuse või puändiga on tuntud ja tõhus võte kuulajates huvi äratamiseks.
Kõne sissejuhatuse kirjutamisel tuleb vältida kulunud väljendeid, nagu „minu nimi on”, „soovin rääkida teemal…” või „niisiis…”.
Arendus – teema tuum arusaadavas vormis
Arenduses esitab kõneleja argumendid, mis toetavad varem püstitatud väiteid. Selle osa koostamisel tasub hoolitseda loogilise ülesehituse eest. Iga esitatud arvamust tuleb põhjendada konkreetsete näidete abil.
Kui valmistad ette pikemat kõnet, pead tegema kõik selleks, et publik ei tüdineks selle esitamise ajal. Suurepärane lahendus on siin võileivameetodi kasutamine. Selle põhimõte seisneb oluliste mõtete vaheldumises kergemas, vahel isegi humoorikas võtmes esitatud lõikudega. Nii saab kuulajate tähelepanu pikemalt hoida.
Lõpetus – kirss tordil
Kõne viimased hetked on parim aeg olulisemate väidete kokkuvõtmiseks ja sobivate järelduste tegemiseks.
Ettekande lõpus tasub publikule esitada näiteks emotsionaalne isiklik lugu, mis on kõne teemaga mingil viisil seotud. Samuti võib lõpetada särava puändiga, mis näitab konkreetsete tegude või tegevusetuse tagajärgi. Viimases lauses on hea kuulajatele meelde tuletada kogu kõne kõige olulisem mõte.
Näidiskõned
Allpool esitame mõned lühikesed näited suulistest kõnedest.
Pulmakõne pulmatunnistajalt
Tere kõigile!
Sain täna mikrofoni, seega peaksin traditsiooni kohaselt ütlema midagi naljakat, midagi liigutavat ja ideaalis mitte liiga pikalt rääkima. Proovin vähemalt kaks neist kolmest eesmärgist täita.
Olen [peigmehe nimi] tundnud juba kaua. Oleme koos läbi elanud teismeea rumalused, täiskasvanuelu alguse ja mõned otsused, mida kumbki meist enam korrata ei tahaks. Aga kui tema ellu tuli [pruudi nimi], muutus temas miski.
Mitte et ta oleks järsku hakanud pesu pesema või ema sünnipäeva meeles pidama (kuigi võib-olla natuke ka). Muutus see, kuidas ta tulevikust rääkis. Inimesest, kes ütles „vaatame, mis saab”, sai inimene, kes ütles „me teeme”, „me läheme” ja „meie kodu”.
Ja just selles armastus seisnebki, eks? Enam pole ainult „mina” ja „minu”. Tekib „meie”. Sa ei kaota iseennast – oma huvisid, huumorimeelt ega iseseisvust –, kuid otsustad siiski kellegagi koos olla. Mitte sunnist, vaid valikust.
Teie terviseks! Ühise tuleviku nimel, kus olete koos ja jääte samal ajal iseendaks.
Õpetaja kõne õppeaasta lõpus
Head õpilased!
Õppeaasta on lõppenud – ja ma tean, et paljude jaoks tähendab see lihtsalt seda, et koolikoti võib sügavale kappi peita.
Aga enne, kui laiali läheme, soovin, et peatuksite hetkeks ja vaataksite tagasi.
Sest möödunud aastal polnud ainult kontrolltööd ja tunnid. Oli ka vestlusi, konflikte, naeru koridorides ja väikseid õnnestumisi, mida võib-olla märkasite ainult teie – kuid just need kasvatavad enesekindlust.
Õppisite matemaatikat, kirjandust ja ajalugu, kuid tegelikult õppisite ka üksteiselt. Kannatlikkust. Suhtlemist. Vastutust. Need on õppetunnid, mida õppekavas ei ole.
Olen teie üle uhke – mitte hinnete pärast, vaid selle pärast, kelleks te selle aasta jooksul saite.
Soovin teile head suvevaheaega – sellist, mis laseb teil päriselt puhata, kuid külvab pähe ka vähemalt ühe küsimuse, millega tasub sügisel tagasi tulla.
Tegevjuhi kõne valdkonna konverentsil
Tere päevast!
Pean rääkima innovatsioonist, seega alustan mitteinnovaatiliselt – tsitaadiga.
„Ennustamine on väga keeruline, eriti kui asi puudutab tulevikku,” ütles kunagi Niels Bohr. Meie valdkonnas proovime seda iga päev teha. Parema või halvema eduga.
Viimastel kuudel töötas meie meeskond lahenduse kallal, millel oli üks peamine eesmärk: muuta töökorraldus selgemaks ja suurendada selle mõttekust. Sest infot on meil rohkem kui küll – aga kuidas on kvaliteediga? Kuidas on kasutatavusega? Kuidas on inimestega, kes peavad selle kõigega toime tulema?
Me ei soovinud luua midagi, mis oleks „uus” ainult nime poolest. Meie eesmärk oli igapäevatööd päriselt lihtsustada. Ja just seda soovime teile täna näidata.
Aga enne alustamist tahan tänada meie meeskonda. Mitte ainult töötundide eest, vaid millegi veel olulisema eest – julguse eest öelda „see ei tööta”, kui kõik teised ütlesid „küll saab korda”.
Sest innovatsioon ei tähenda ainult suurepäraseid ideid – see tähendab ka hulka vigu, mille tegemiseks peab kellelgi olema julgust.
Ja nüüd – asja juurde.
Kokkuvõte
- Kõne on avalikuks esitamiseks mõeldud suulise eneseväljenduse vorm.
- Kõnede kirjutamise kunsti saab iseseisvalt õppida, järgides selle koostamise olulisemaid põhimõtteid.
- Hea kõne peab koosnema intrigeerivast pealkirjast, huvitavast sissejuhatusest, loogilisest arendusest ja kõne kokkuvõtvast lõpetusest.
Teie kommentaar on lisatud ja ootab kin-nitamist.
Lisa kommentaar