Viited tekstis – millised need peaksid olema ja miks on need nii olulised?

Mis on viited?

Need aitavad sisu laiendada või selgitada, koormamata põhiteksti liigse teabega. Viited mängivad väga olulist rolli teaduslike, kirjanduslike ja publitsistlike tekstide ülesehituses.

Joonealused ja lõpumärkused

Erinevus lehekülje lõppu paigutatud (joonealuste viidete) ja peatüki või raamatu lõppu paigutatud (lõpuviidete) vahel seisneb peamiselt nende kättesaadavuses lugejale. Samal leheküljel asuvaid joonealuseid viiteid kasutatakse tavaliselt lühikese kommentaari või allika märkimiseks. Lõpuviited sobivad eelkõige pikemate selgituste või arutelude jaoks, mis võiksid põhiteksti lugemise sujuvust häirida.

Viited ja hüperlingid

Viitemärgis on viitega seotud element. Tänapäeval kasutatakse seda kahel viisil:

1. Tekstis oleva graafilise märgina, mis suunab lugeja samal viisil tähistatud viite juurde. See võib olla ülaindeksis asuv number või täht (nt ¹ või ^a)) või tärn (*).
2. Digitekstis oleva hüperlingina, mille võib erinevalt joonealusest viitest paigutada otse artikli sisse. Kui lugeja klõpsab ankrul ehk hüperlingil, suunatakse ta allikalehele.

Viidete liigid

Viiteid on mitut põhiliiki ning igaüht kasutatakse kindlates olukordades. Funktsiooni järgi jagunevad viited järgmiselt:

• bibliograafilised viited – nende peamine eesmärk on esitada täpsed bibliograafilised andmed allikate kohta, millele autor toetub, näiteks raamatute, artiklite, dokumentide või veebilehtede kohta. Allikaviidete koostamisel järgitakse bibliograafia põhimõtetega sarnaseid reegleid (autori perekonnanimi ja eesnimi, pealkiri, väljaandmise koht ja aasta, leheküljenumber);
• sisulised viited – sisaldavad tekstiga seotud lisateavet. Need võivad olla terminite selgitused, täiendavad kommentaarid ning ajalooline või biograafiline kontekst;
• terminoloogilised viited – aitavad selgitada sõnade, võõrkeelsete terminite ja sümbolite tähendust või tuua esile erinevusi.

Kuidas viiteid koostada?

Wordis leiad vajaliku käsu menüüst „Viited → Lisa allmärkus”.

Viited võivad olla eri vormis – lihtsatest kirjandusallikate viidetest ja terminite selgitustest kuni põhjalike kommentaarideni. Nende koostamine on üldiselt lihtne, kuid eeldab kindlate reeglite järgimist, et tagada teksti loetavus ja ühtsus. Et muuta nende kasutamine arusaadavamaks, oleme kokku kogunud mõned olulised juhised.

Stiil ja vormistus

Viidete stiil ja vormistus on peaaegu sama olulised kui nende sisu. Need peavad olema hõlpsasti märgatavad ja loetavad, kuid samal ajal ei tohi need põhiteksti varjutada. Seetõttu kasutatakse tavaliselt:

• väiksemat kirjasuurust (2 punkti võrra);
• minimaalset, kuid loetavust tagavat reavahet (1);
• rööpjoondust.

Pööra tähelepanu ka sellele, et kõigis viidetes kasutataks järjepidevalt sama stiili.

Viidete keel

Tekstilõikude selgitamiseks mõeldud viidetes kasuta alati lühikest ja täpset keelt. Väldi ilustavaid väljendeid ja keskendu teabe võimalikult „kokkusurutud” kujul edasiandmisele. Pea meeles, et viidete eesmärk on selgitada, mitte lugeja tähelepanu hajutada. Seetõttu peavad need olema otseselt seotud tekstiga, millele need viitavad.

Allikaviidetes esita täielikud bibliograafilised andmed – autori või autorite nimi, pealkiri, kirjastus ja ilmumisaasta.

Numeratsioon ja paigutus

Viited tuleb kogu teksti ulatuses järjestikku nummerdada. Viite number paigutatakse põhiteksti ülaindeksisse pärast tsiteeritud või käsitletud lõiku. Veendu, et tekstis olev number vastaks viites sama numbri juures esitatud teabele.

Millal viiteid lisada?

Ka teiste autorite konkreetsete tööde parafraseerimisel või neile viitamisel tuleb märkida allikas. See pole ainult eetika ja plagiaadi vältimise küsimus, vaid võimaldab lugejal ka teemasse sügavamalt süveneda.

Viited võimaldavad lisada ka teavet, mille paigutamine põhiteksti võiks selle loetavust või sujuvust vähendada. Seetõttu võid lisada viite ka eri artiklites selleks, et selgitada näiteks ajaloolist, biograafilist või kultuurilist konteksti.

Millistes tekstides viiteid kasutada?

Viiteid kasutatakse paljudes tekstides – teadustöödest aimekirjanduse ja ajakirjanduslike väljaanneteni. Nende kasutamine ei sõltu konkreetsest žanrist ega kirjutamisstiilist, vaid suhtlus- ja teabevajadusest. On ka tekste, milles on viited kohustuslikud.

Viited teadustöödes

Teadustööde – näiteks uurimuste, doktoritööde, magistritööde ja bakalaureusetööde – kirjutamisel on autor kohustatud teabeallikatele viitama. Täielikud bibliograafilised andmed võimaldavad kontrollida ja hinnata koostatud tekstide sisulist usaldusväärsust. Teadustööde viited aitavad lisada ka kommentaare, metoodilisi selgitusi või viiteid sama valdkonna teistele uuringutele.

Viited kirjanduses ja publitsistikas

Kirjanduses – eriti esseedes, biograafiates ja ajaloolistes tekstides – võivad viited anda lugejale lisateavet ja aidata tal kindlat konteksti paremini mõista.

Viiteid kasutatakse sageli ka publitsistikas. Eelkõige andmete allikate esitamiseks või varasematele dokumentidele, artiklitele ja avaldustele viitamiseks. See suurendab sõnumi usaldusväärsust.

Viited juriidilistes tekstides ja ametlikes dokumentides

Juriidilistes tekstides, nagu õigusaktid, kohtuotsused, lepingud ja ametlikud dokumendid, kasutatakse viiteid teistele õigusdokumentidele, kohtuotsustele, seadustele ja kommentaaridele osutamiseks. Nii nagu teadustöödes, on need sisu vajalik osa, kuid juriidilistes tekstides on nende ülesanne rõhutada kooskõla kehtiva õigusega.

Viited õppematerjalides ja õpikutes

Õppematerjalides, näiteks õpikutes ja õppematerjalides, võib viiteid kasutada lisateabe andmiseks, terminite selgitamiseks või teiste allikate ja täiendavate materjalide juurde suunamiseks.