Millest koosneb raamatu süžee ja kuidas seda luua?

Mis on süžee?

Süžee hõlmab tavaliselt mitut sündmusteahelat, millest üks on põhiliin ja moodustab romaani süžeelise telje. Selle peamise tegevusliini ümber, mis keskendub suuresti peategelastele ja moodustab kogu loo aluse, kujundatakse kõrvaltegevusliinid, mis on süžee seisukohalt vähem olulised.

Süžee ülesanne on korrastada kujutatud maailma ning ühendada kõik romaanis sisalduvad tegevusliinid, motiivid ja tegelased kronoloogiliseks (kuigi mitte alati) ning loogiliseks tervikuks. Tänu sellele muutub kogu lugu lugeja jaoks sidusaks ja arusaadavaks.

Süžee terviku kõige olulisemad elemendid on:

• sündmuste kronoloogia – see korrastab sündmuste jada, aitab lugejal mõista nende põhjuslikku seost ja loob loogilise loo;
• juhtmotiiv – süžees korduv element, mis aitab edasi anda kindlat ideed või mõtet, on sageli sümboolse tähendusega ja seob kogu loo tervikuks;
• struktuur (sissejuhatus, arendus ja lõpp) – hõlbustab sündmuste korraldamist ja pinge järkjärgulist kasvatamist; hästi üles ehitatud struktuur juhib lugejat läbi kogu loo ning osutab süžee kõige olulisematele hetkedele;
• jutustamise viis – narratiiv mõjutab oluliselt teose lõplikku vastuvõttu; see võimaldab valida vaatenurga, rõhutada konkreetseid elemente ja esitada lugu teosele kõige sobivamal viisil;
• dialoogid – dialoogid aitavad mõista tegelasi, nende seisukohti, mõtteid ja omavahelisi suhteid ning luua tegelaste vahel konflikte; need mõjutavad ka jutustamisstiili ja kogu teose atmosfääri;
• kulminatsioon – süžee kõige olulisem ja emotsionaalselt pingelisem osa, kus kõik tegevusliinid kokku jooksevad; enamasti on see ootamatu pööre, millele järgneb konflikti lahendus;
• pöörded – need toovad sündmustesse radikaalseid muutusi, üllatavad lugejat ja muudavad süžee suunda; need peavad olema ootamatud, loogilised ja ettearvamatud;
• paigakirjeldused – need loovad teose atmosfääri ja meeleolu, kujundavad visuaalse pildi jutustatavast loost ja tegelastest ning viivad lugeja kujutatud maailma; mõnikord aitavad need ka pinget kasvatada.

Süžee tüübid

Süžee võib sõltuvalt loo iseloomust ja jutustamisviisist võtta erinevaid vorme. See, kuidas süžee ja jutustus on üles ehitatud, määrab sageli ka teose tüübi.

Süžeetüübid kompositsiooni järgi

Selles kategoorias eristame kolme süžeetüüpi:

• avatud süžee – seda iseloomustab lahtine lõpp, kus tegevusliine ei suleta täielikult, nagu näiteks Margaret Atwoodi romaanis Teenijanna lugu;
• suletud süžee – kõik tegevusliinid viiakse lõpuni, nagu näiteks Agatha Christie romaanis Ja siis polnud teda enam;
• raamsüžee – põhineb raamkonstruktsioonil, mis avab ja sulgeb põhiloona jutustatava loo; tegemist on niinimetatud looga loo sees, mille näiteks on Geoffrey Chauceri Canterbury lood.

Süžeetüübid struktuuri järgi

Romaanis loodud tegevusliinide arvu põhjal võime eristada järgmisi süžeid:

• ühe tegevusliiniga – põhineb ühel peamisel lool, mis areneb kogu raamatu vältel; sellel peaks olema selge sissejuhatus, arendus ja lõpp ning see peaks lugeja läbipaistvalt juhtima kulminatsiooni ja/või konflikti lahenduseni; ühe tegevusliiniga teose näiteks on William Shakespeare’i Romeo ja Julia;
• mitme tegevusliiniga – vähemalt kaks eri sündmustega seotud liini arenevad võrdselt ning neid ühendab ühine juhtmotiiv või teema. Selline süžee võimaldab näidata mitut vaatenurka, suurendab sündmuste dünaamikat ja avab mitmeid teemasid, kujutades tegelasi eri külgedest. Keerukas jutustus aitab tähelepanu paremini köita, pinget hoida ja ootamatuid pöördeid lisada, nagu Frank Herberti sarjas Duuni.

Süžeetüübid tegevusliinide omavaheliste suhete järgi

Romaani süžee võib olla ka:

• paralleelne – mitme tegevusliiniga süžee, milles kõik sündmused toimuvad samal ajal, ehkki mitte tingimata samas kohas, ja on võrdse tähtsusega, nagu näiteks Leo Tolstoi romaanis Sõda ja rahu;
• lineaarne – koosneb algusest, keskosast ja lõpust ning sündmused on esitatud kronoloogiliselt, nagu näiteks Harper Lee romaanis ;
• retrospektiivne – kogu lugu esitatakse mineviku vaatenurgast, näiteks ühe tegelase mälestuste kaudu, nagu F. Scott Fitzgeraldi romaanis Suur Gatsby;
• episoodiline – põhineb üksikute tegevusliinide ehk episoodide lõdval seosel; need ei ole omavahel hierarhiliselt ega kindlas järjekorras seotud, nagu näiteks Miguel de Cervantese teoses Don Quijote.

Kaasahaarav raamatusüžee – milline see on?

Hästi loodud ja huvitav raamatusüžee peab eelkõige lugeja tähelepanu köitma – kaasahaarava loo, süžeepöörete, üllatavate sündmuste, konfliktide ja värvikate tegelaste kaudu. Sellise haarava loo näiteks on J.R.R. Tolkieni Sõrmuste isand.

Lisaks iseloomustavad väärtuslikku ja kaasahaaravat süžeed ka:

• korrektne ülesehitus,
• sidus ja loogiline sündmustejada,
• rikkalik emotsioonide spekter, mis mõjutab loo vastuvõttu,
• salapärasus, mille tõttu ei tea lugeja loo lõppu lõpuni ette,
• sündmuste keerukus, mis äratab uudishimu.

Kuidas süžeed kavandada?

Lisaks vormilistele aspektidele, nagu tegevusliinide arv, sündmustevaheliste seoste tüübid või jutustamisviis, on sama oluline süžeeidee ehk algupärane mõte raamatu jaoks.

Huvitava loo loomisel tasub järgida järgmisi soovitusi:

1. Mõtle, millist ideed soovid lugejale edasi anda.
2. Loo isikupärased tegelased ning näita nende motivatsiooni, minevikku ja emotsioone, mis süžeed mõjutavad.
3. Määra seejärel peamise ideega seotud tegelaste sisemine konflikt – mida peab tegelane tegema, et sinu sõnum teoses kõlama jääks?
4. Määra tegevuse koht ja aeg.
5. Koosta sündmuste plaan, alustades vähem tähtsatest hetkedest ja liikudes kulminatsioonini.
6. Hoolitse selle eest, et sinu sõnum oleks veenev ja sisukas.

Kolme vaatuse struktuur on kõige sagedamini kasutatav mudel, mis hõlbustab kogu loo korraldamist ning võimaldab sündmusi sidusalt ja loogiliselt esitada.

Oma loo loomisel võid kasutada näidisplaani, mis juhib sind romaani kirjutamise protsessis samm-sammult. Kui sul on süžee loomiseks vajalikud kõige olulisemad elemendid olemas, on järgmiseks etapiks kirjutamise alustamine. Töö käigus järgi oma plaani ja pea meeles vältida süžee loomisega seotud põhilisi vigu.

Raamatu süžee ja juhtmotiiv

Peamine idee, mida autor soovib lugejale edastada, haakub sageli romaani juhtmotiiviga ja moodustab süžee keskse elemendi. Juhtmotiiv kordub raamatu kõige olulisematel hetkedel ja mõjutab tugevalt süžee arengut, mistõttu tasub selle valimisel mõelda, mida me tegelikult oma loo lugejatele jutustada tahame.

Tuntud juhtmotiivide näited on:

• abielu ja ühiskonnaklassid – Jane Austeni , F. Scott Fitzgeraldi Suur Gatsby ja Lev Tolstoi Anna Karenina;
• individuaalsuse kaotamine – George Orwelli 1984, Aldous Huxley Hea uus ilm, Anthony Burgessi Kellavärgiga apelsin ja Mary Shelley Frankenstein;
• üksindus – Gabriel García Márquezi Sada aastat üksildust, Ernest Hemingway Vanamees ja meri ja Franz Kafka Metamorfoos;
• hea ja kurja konflikt – William Shakespeare’i Macbeth, Mihhail Bulgakovi , Frank Herberti Duuni ja J.R.R. Tolkieni Sõrmuste isand;
• teekond ja identiteedi otsimine – Homerose Odüsseia, Jack Kerouaci Teel, Antoine de Saint-Exupéry Väike prints ja Paulo Coelho Alkeemik.