Lesked, orvud, jõed ja kingsepad tekstis – mida need tähendavad?

Mis on teksti vormistamine?

See hõlmab muu hulgas kirjatüüpi, fondi suurust, teksti stiili, reavahet, taandeid ja lõike, veeriseid, värve ning loendeid ja nummerdust. Üldiselt eeldatakse, et tekst on rööpjoondatud ja reavahe on 1,5. Tavaliselt kasutatakse fondisuurust 11–14 punkti.

Mis on teksti küljendamine?

Selle peamine eesmärk on tagada sujuv lugemine ja vältida soovimatuid nähtusi, nagu lesed, orvud, jõed ja kingsepad. Teksti küljendamisel tuleb muu hulgas arvestada järgmisega:

• rea pikkus − liiga pikad read võivad lugemise keerulisemaks muuta, liiga lühikesed read aga lugeja tähelepanu hajutada. Soovitatav rea keskmine pikkus on umbes 60–70 tähemärki, kuid see võib sõltuvalt kirjatüübist ja fondi suurusest erineda.
• sõnade poolitamine − sõnu tuleks poolitada sobivatest kohtadest, et vältida ebasobivaid poolitusi, mis võivad lugemist takistada. Halb näide on olukord, kus üksainus täht jääb rea lõppu ja ülejäänud sõna liigub järgmisele reale. Õigete poolituskohtade järgimine on loetavuse säilitamiseks oluline.

Tüpograafilised vead

Järgnevalt on kirjeldatud levinumaid teksti küljendamise vigu. Vaata, kas teed neid oma tekstides.

Lesk (widow)

Tüpograafiline viga, mille korral jääb lõigu lõppu väga lühike, näiteks ühest sõnast koosnev viimane rida.

Orb (orphan)

Niinimetatud ripprida: lõigu üksik esimene rida, mis jääb eelmise veeru või lehekülje lõppu, samal ajal kui ülejäänud lõik jätkub järgmises veerus või leheküljel.

Jõgi (river)

Tekstis kulgev häiriv tühi ala, mis tekib eri ridade sõnavahede joondumisel ja moodustab visuaalse „raja”. Mõnes keeles, kus üksiktähed või sidesõnad ei tohiks rea lõppu jääda, käsitletakse ka selliseid rea lõppu ripakile jäänud sõnu esteetilise probleemina.

Kingsepp

Järgmise lõigu esimene rida, mis jääb eelmise veeru või lehekülje lõppu, samal ajal kui ülejäänud lõik algab järgmisest veerust või leheküljelt.

Teksti vormistamine ja küljendamine veebilehtedel

Samas võib veebilehtedel sageli esineda rippuvaid sidesõnu ja üksiksõnu, mida seal üldiselt aktsepteeritakse. Kui soovid neid siiski vältida, on abiks HTML-koodid. Teksti vormistamisel ja küljendamisel kasutatakse kõige sagedamini järgmisi koode:

• <h1> </h1> − esimese taseme pealkiri;
• <h2> </h2> − teise taseme pealkiri;
• <h3> </h3> − kolmanda taseme pealkiri;
•  <b> </b> − paks kiri;
• <i> </i> − kaldkiri;
• <u> </u> − allajoonitud tekst;
• <br> − üleminek järgmisele reale;
• <li> − loendiüksus;
• &nbsp; − kõva tühik;
• <wbr> − valikuline reavahetus, mida kasutatakse ainult vajaduse korral.

Kuigi veebitekste vormistatakse veidi teisiti kui failidesse kirjutatavaid või trükitavaid tekste, tuleb pöörata tähelepanu nende esteetikale ning hoolitseda selle eest, et tekstis ei esineks leski, orbe, jõgesid ega kingseppi.